Teisipäeval, 15. veebruaril 2022 külastasime kooliga Rakett69 Teadusstuudiot. Meie programm algas kell 11.30. Sinna jõudes juhatati meid kohe ühte ruumi, kus oli väga kõrge lagi ning lauad täpselt nagu “Rakett 69” saates. Sellest juba aimasin, mis meid ees ootab ja väike elevus tuli kohe sisse. Võtsime üleriided seljast ning siis rivistusime, et oma tiimid ja nende värvid teada saada. Mina olin sinises grupis koos Rasmuse, Roosi, Reti ja Lukasega. Töötoa läbiviija oli kunagine Rakett69 finalist.
Ülesannete juurde me aga kohe ei läinud. Kõigepealt pidime vastama paarile lihtsale küsimusele. Alguses ei osanud ma neist midagi arvata, kuid tegelikkuses olid need seotud meie järgneva kolme ülesandega.
Esimesena pidime ära märkima Mandri-Eesti täpse keskpunkti. Meile anti ka erinevad vahendid, mille abil saime ülesannet lahendada. Proovisime väga paljusid eri viise, kuid kuidagi ei leidnud õiget vastust. Siis meenus meile esimene küsimus ning saime vastuse tasakaalupunkti kasutades, mis osutuski meie õnneks õigeks. Väga uhke tunne oli võita esimene ülesanne. Mulle meeldis ka see, kui sarnane oli kogu selle võistluse ülesehitus päris Raketi võistlusele. Olid olemas tööriistaseinad, eri värvi lauad ja muidugi ka nupp, millele tuli vajutada, kui vastus oli käes.
Teiseks ülesandeks oli vaja ehitada muna kaitsev konstruktsioon, mis tuli kukutada 9 meetri kõrguselt alla. Konstruktsiooni ehitamiseks anti meile väga palju erinevaid asju, mida võisime kasutada. Mulle meeldis see ülesanne, kuna sai kasutada loomingulisust. Aega anti 25 minutit. Meie konstruktsioon nägi ausalt öeldes päris naljakas välja. Kui aeg sai otsa, siis kukutatigi kõikide tiimide munad lae alt alla. See osa meeldis mulle ilmselt kõige rohkem. Iga meeskonnad oli teinud ju väga erineva konstruktsiooni. Mõni kasutas langevarju, teised olid ehitanud muna ümber lausa maja moodi asja. Iga kord, kui kellegi muna kukutati, tuli ikka väike närvikõdi ka sisse, kuna tahtsin näha, kas muna jäi terveks. Kokkuvõttes jäi ellu ainult üks muna, mis oli punaste tiimi oma.
Kolmandaks ülesandeks oli vaja teha kandik nii stabiilseks, et sellega saaks kanda vett täis pokaale. Kandiku kandmisega aga asi ei lõppenud. Me pidime hoidma ühes käes kandikut ja teisega juhtima tõukerattast. Kui ma aus olen, siis ega ma väga ei saanud aru, mis meie plaan oli. Seda tõestas ka meie sooritus võistluse ajal. Meil kukkusid kõik pokaalid ümber ning vett lendas igale poole. Mänguhoos lennutas ka vastasvõistkond mu peale ühe pokaalitäie vett, kuid sellest polnud midagi. Pärast oli ainult veidi ebamugav olla. Selle võistluse võitis üpris ülekaalukalt roheline võistkond.
Mulle väga meeldis sellist laadi koolipäev. Sain targemaks, sai lõbutseda ning kogeda midagi täiesti teistsugust.
Helena Raava
