KODUMAALE
Eestimaal tahan ma olla kesk varase kevade tuult,
kui ärevalt kohiseb mets ja sulalund pudeneb puult.
Kraavipervel ma hommikul seisan, kus alles veel talvine lumi,
ja kuulan kuis kõrvu mul kostab trillerdav kevadvee vulin.
Ka põnevat ärevust tahan ma tunda, kui sadamas äikesevihm,
hingan ahnelt siis lõhnavat õhku, kui õitsemas tooming ja pihl.
Kullerkuppudest kullatud aasa meeldib mul vaadata,
seal ööbikulaululist õhtut jään aegsasti ootama.
Eestimaal tahan ma olla, kui saabunud päikese võit,
jaaniöö lummavas valguses läe’n otsima imelist õit.
Kesk heinamaad maha ma istun, kus laulmas on rukkirääk,
seal hilise õhtuni viibin – ööudusid vaatama jään.
Metsatee endale leian, kus päikesest lõhnamas vaik,
maasikaid kõrrele korjan, need lastele jagan ma kõik.
Mererannale samuti lähen, sini-sinise laotuse alla,
jätan talvised hooled mis olnud, teen südame suvele valla.
Eestimaal tahan ma olla, kui kaskedes helkimas kuld
ja vahtrate kirevad kroonid täis on kui lõõmavat tuld.
Lastelastega kõndima lähen värviküllases lehtede sajus,
ja sügis meil tulekust teatab igapäevases vihmas ja rajus.
Jõe kaldale sammudki sean, otsin nõeltena külmuvat jääd,
kureparve ma silmega saadan, kes kruuksudes lõunasse lä’eb.
Kargel hommikul aknasse vaatan ja tervitan esimest lund,
koos perega soojas toas istun, veereb hubaselt õhtune tund.
Eestimaal tahan ma olla, kui lumevaip katmas on maad
ja krõbeda pakase käest punapõsise jume ma saan.
Päikseloojangut lumisel väljal ma imetlen sõpr’ega koos,
kuuma teed mõnuga rüüpan, mil sees on mustsõstramoos.
Härmas metsa veel õhtueel lähen, on üksinda olla seal hea
ja talveöö mõtlikus rahus muremõtetest lahti saab pea.
Lumehangele pikali heidan, vaatan kõrgete pilvede sammu,
“lumeingel” mus’t hangele jääb, kui kunagi lapsena … ammu …
Eestimaal tahan ma olla . . .
Uku Praks, veebruar 2018